Gruusia

Rahvaarv 
3,7 miljonit
Sisepõgenike arv 
251 000
Koht inimarengu indeksis 
61 / 189

Gruusia on viimase 30 aasta jooksul näinud kahte suuremat relvakonflikti ja nendega seotud sisepõgenike kriisi: aastatel 1991-1992 ning uuesti aastal 2008. Esimene konflikt sai alguse NSVL lagunemise järel, mil oma kodudest põgenes umbes 250 000 inimest Abhaasias ja 60 000 inimest Lõuna-Osseetias. Aastal 2008 lahvatas relvakonflikt Lõuna-Osseetia territooriumil Gruusia ja Venemaa vahel uuesti, ning sisepagulusse sattus ligi 192 000 inimest. 

Kuigi suur hulk kahe relvakonflikti tagajärjel põgenenud inimestest on tänaseks saanud oma kodudesse naasta, on hetkel Gruusias sisepõgeniku staatuses umbes 251 000 inimest (sh nii “uued” kui ka “vanad” põgenikud). Nende väljavaated olukorra muutmiseks ja koju naasmiseks on väikesed.

Kuigi viimasest põgenikekriisist on möödunud juba enam kui kümme aastat, seisavad sisepõgenikud vastamisi tõsiste sotsiaalmajanduslike probleemidega. Töötus, depressioon ja vähene huvi hariduse vastu on vaid mõned neist. Sisepõgenikud elavad erinevates sotsiaalmajanduslikes tingimustes. Kuigi paljudel on kodu eraomandis, elab jätkuvalt ligi pool (46%) sisepõgenikest kollektiivsetes majutuskeskustes, sealhulgas vanades lasteaedades, sanatooriumites ja barakkides, aga ka spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud asulates (eeskätt nn “uued” sisepõgenikud pärast 2008. aasta konflikti).

Uusasulad ehitati üldiselt maapiirkondadesse, mis paiknevad suurematest linnadest eemal ning kus on seetõttu piiratud ligipääs tööturule. Tööpuuduse on sisepõgenikud toonud erinevates uuringutes esile kui kõige suurema raskuse, mis piirab nende iseseisvat toimetulekut ja tekitab sõltuvuse sotsiaal- ja humanitaarabist. Tööpuudus omakorda on viinud vähenenud toiduturvalisuseni (toidu kättesaadavuse on probleemina välja toonud 71% sisepõgenikest) ja kindlustunde puudumiseni kommunaalarvete tasumisel (61% vastanutest). 2015. aasta uuringu järgi sõltub 99% sisepõgenikest igapäevasel hakkamasaamisel suurel määral valitsuse sotsiaalabist. Gruusia valitsuse sisepõgenike strateegias ja selle alusel koostatud tegevuskavades on samuti prioriteetideks seatud probleemid vaesuse ja töötusega, samuti eluasemete seisukorraga ning ligipääsuga haridusele ja tervishoiule.

Projektid

Projekti eesmärk on haavatavate sisepõgenikest ja kontaktjoonel elavate naiste iseseisva jätkusuutliku toimetuleku toetamine viies Gruusia sisepõgenike ja neljas Lõuna-Osseetia kontrolljoone äärses asulas. Seda tehakse läbi ärilisi ja üldpädevusi arendavate koolituste läbiviimise, mis on suunatud praktiliste oskuste omandamisele/täiendamisele ja äriideede arendamisele. Programmi järel saavad 20 osalevat naist ideede elluviimiseks tingimuslikku rahalist toetust väikeettevõtlusega alustamiseks ning 20 olemasolevat naisettevõtjat äri arendamiseks ja laiendamiseks.

Kaasava videoprojekti käigus loovad pagulasnoored riikides, kus Eesti Pagulasabi humanitaarabi pakub (Liibanon, Jordaania, Ukraina, Gruusia, Keenia + Eestis elav pagulastaustaga noor), videopäevikuid etteantud teemadel (minu elukoht, minu kogukond, minu haridustee jne). Lisaks on neil võimalus tulla välja oma kogukonnaprojektiga, mis aitab lahendada mõnda kohalikku, mida saavad lisaks ekspertidele nõu ja jõuga toetada ka vlogide jälgijad. Projekt tõstab Eesti vaatajate teadlikkust sihtriikides toimuvast ning tekitab otsekontakti osalejate ja jälgijate vahel.

Projekti eesmärk on haavatavate sisepõgenikest naiste iseseisva jätkusuutliku toimetuleku toetamine viies Gruusia sisepõgenike asulas. Seda tehakse läbi ärilisi ja üldpädevusi arendavate koolituste läbiviimise, mis on suunatud praktiliste oskuste omandamisele ja täiendamisele ning äriideede arendamisele. Programmi järel saavad 40 osalevat naist ideede elluviimiseks tingimuslikku rahalist toetust väikeettevõtlusega alustamiseks. Toetuste andmisele järgneb pooleaastane mentorlusprogramm, mis tagab ideede ja tegevuste jätkusuutliku elluviimise.